Vahel lihtsalt mõtlen et kaon ära.. ma ei kannata neid tülisid, nutetuid ööd.. läbi pisarate ja valu, kas tõesti on kadunud minu seest see imearmas pisike plikatirts,kes oli alati rõõmus ja tõi teistelegi positiivsust? Nüüd on sellest jäänud alles ainult õelus, kes ülbitseb ja tujutseb .. see on nii raske, ma ei taha et keegi enam mulle andestaks.. . ei taha isegi et keegi minuga räägiks,sest äkki tõesti siis saan ma aru mida ma teen nii endale kui ka teistele, kõik need pisarad on olnud väärt.. valu ja igatsust, mis mu sees on.. Lihtsalt äkki jõuab mulle siis kohale kui mul ei olegi enam kellegagi suhelda kui oma kassi ja koeraga,äkki siis saan aru mida ma teen teistele ja kui raske on neil taluda mind.
Igakord luban ja ütlen, et seda ei juhtu enam.. aga see juhtub, juba igapäevaselt... see oleks nagu kooli minek.. rutiin mida peab tegema ja millest ei saa pausi pidada.. Aga ma ei taha enam tõsiselt et see oleks mingi rutiin see on liiga piinarikas...
Kui lihtsalt võtaks oma asjad ja läheks kuhugi... vaiksesse üksikusse kohta,kus pole mitte kedagi kellega ma saaksin tülitseda või siis temaga õiendada.. See oleks parim aeg.. aga teades et on inimesi kes ml selga ei keera ka minu kõige hullematel hetkel ei tee ma seda.. nemad on need kellele ma olen väga tänulik,samas ise teades,et ka neile olen ma ka kõige rohkem haiget teinud oma tülidega. Nad küll ütlevad et mina ei ole selles süüdi.. aga kes siis ikka peale minu on? MINA olen see kes alati teeb sääsest elevandi, tõstan häält ja isegi mõnikord ei tee tõesti naljal ja tõsidusel vahet..
Aga see olen mina, ma üritan end muuta,kuid see teeb asja aint hullemaks, minu arvates ei liigu ma positiivsuse poole vaid negatiivsuse poole sest kõik on nii keeruline..
No comments:
Post a Comment